06.02.2019

06.02.2019

Koolipäev algas kell 8.00. Ilmselt üks väheseid klasse, kus tund algab kell ...00. Enamasti kell...05.
Eric on täpne, kaks minutit hiljem jõudmine tähendas vasaku kitlivarruka üleskäärmist ja tähendusrikka pilgu saatel kella otsimist. Saan teatada, et olen sadulsepa klassis oma õppuse kokku leppinud. Kuna plaanitud on siiski kõrred-viisud Eric, on vajalik tema mind eemale rehmav käeviibutus saada. Sellele loodan ka edaspidi. Eriti arvestades, mida ma sadulsepas kogesin (kohe pakuti kohvi ja modellimõõtu naisõpilasi, seda viimast vaid toetava jõuna). Moraalselt toetavana, pean vajalikuks täpsustada. Kohe saan ette tooli karkassi ja saan alustada sadulavöödest. Siinne stiil istub. Prantsuse klassika ? küsib õpetaja. Noogutan isegi liiga sügavalt. Seega täispauk. Kogu polstripõhi sadulavöödest (mis mulle väga meeldib ja ajas tegus näib), ei mingeid klambreid, ega pressitud õhku. Vaid täksid, magnetiga haamer (käisime koos eelpool mainitud toetava jõuga tema töökapis seda valimas, lisaks ka kõver õmblusnõel). Vahendid olemas, töökeskkond inspireeriv, töötahtest rääkimata. Töö algab, tunnen end väga hästi, siht on selge, õpetaja läheduses ja kogenud pärisõpilased samuti. Karkassist jõuan polstrini ca`3 tunniga. Selle sisse mahub umbes vähemalt 100 täksi naelutamine  + nöörid, vedrud, aluskangas jms. Kell ja lõuna. Seekord tunniplaanis lausa 2 tundi. Piirdun tavapärasega, koju ei siirdu, kuigi on lähedal ning jätkan sadulsepas.
Kell 2 on restaureerimiskabineti aeg. Tahvlid šellakiga vaja katta, kellakorjusele vahapulgaga täidet sulatada ja tool vaja liimiootele panna. Täna kellaga ei tegele, kaifin šellakit piiritusega (3 korda ja jääb ootele), ning põhirõhk toolile. Tegemist on "õppeloomaga", näib vana, aga tegelikult ilmselt väärtusetu. Visatakse ühtedele ette, et lammutage ja teistele, et komplekteerige. Liigesed on tal nii kulunud, et kohati on raske normaalset siduvust saada. Õpetaja pingutab ja aretab koos meiega. Ega siis järgmistele ei saa ka päris "ronti" ette anda. Tundub, et saame midagi sinnapoole. Eks tuleb liitekohad spooniribade, vahapulga jms. ikkagi täis vikkida. Sedalaadset ollust avastasime sealt isegi.

Enne, kui "eesriie" sulgub

Täksid võiksid tunduda löödult vastavalt karkassi joone kulgemisele

Natüürmort polsterdajannaga

Varjatud näoga muusa (te juba nägite ära)

Vedrud ootavad sidumist, taamal musjöö Murgaz (habemega)

05.02.2019

05.02.2019

Kell 9.00 koolis ja meie kolmekesi hakkamas restaureerimisklassi ukse taga. Tahvlid, toolid ja vahapulgad. Revolutsioon on toimunud, visadus (tundub, et õpetaja oma) on murtud. Algab teine etapp. Tolm on läbi (ilmselt sai laos otsa), vahenditeks piiritus (õige nimi, varud on piiritud) ning šellak. Vajadusel vaid ÜKS tilk õli. Tundub, et koguse järgi võttes on see on kõige hinnalisem. Mätsime ja niisutame oma puuvilla niitidest "hiire" ja mähime ta hellalt (ainult alguses) mähkmelappi. Patsutame "looma" lapikuks, jälgime, et poleks volte ja tahvlile võib teha kitsa rajaga puusüüga pikikiulisi kaheksaid. Hiljem imiteerime lennuki maandumist ja õhkutõusu. Ja siis veel teatud liigutusi, et pinnale ei jääks nühkimise jälgi. Ja kõige hullem, kui jätad "hiire" korraks pausile. Piiritus põletab viimistlusse heleda laigu ja võid oma "Reis ümber maailma" mänguga kohe "koju" tagasi minna. Aga see on kauge tee. Mina veel teemat ei oska, aga tean, kuidas ei tohi. Aega on, suhtlus paraneb ja lisaks pallile olen palunud eritunnid ka võrdlevaks pintslitööks šellaki pealekandmisel.
Tugitooli montaaž võtab aega. Pärast visuaalselt sättimist lubab õpetaja meil kalaliimiga tappliited katta. Seda teeme ning detailhaaval hakkame karkassi kokku panema. Kinnituseks ja pingutuseks ja fikseerimiseks lugematu arv pitskruve, lisaks rihmad kruvid, paelad ja naelad. Sätime ja kohendame.
Vääname siit ja sealt. Üks ese ja neli tegelast. Tegelikult küll üks (õpetaja) ja kolm selli. Toimib.
Homme näeme tulemust. Üksik tool veel ootab. Plaanis oli, aga vääramatu jõud murdis tooli leeni tapid. Alustasime parandamist, homme jätkame (muuseas oleme seda juba varem selle esemega teinud). Loodan, et saame sellega hakkama ilma õpetajat kaasamata. Ja teha on siin töötoas veel omajagu asja. Näib, et see on õnneks (räägin enda eest) ka lõpuni nii. Siiski ka väikeste põigetega.

Tugitool on veel pitsituses

Kuid kergendus (õpetaja päästval käel) juba millalgi paistab

04.02.2019

04.02.2019

Kool algab kell 10.00. Minu nädal aga seekord teatud asjaoludel juba hommikul kell 3.30. Ei, see pole hommikune võrkude nõudmine merel, vaid tähtsad toimingud seoses nädalavahetuse seikluste ja avastamistega. Unevõlg on olemas, aga sellega on õhtuni aega ja koolipäeva see ei mõjuta. Vaid suhelda viitsin vähem.
Töödeks ikkagi jälle tavapäraselt see endine ...(kohati tundub, et me võtsime need tahvlid juba Eestist kaasa), siis veel toolid ja veel võimalus sulatada vahapulka ja täita väärika kellakasti ebatasasusi. Vahaseibe teevad nad ise (mingi sulatis karnauuba vahast, kriidist, mesilasvahast ja pigmentidest) ja neid "plönne" on vägagi erineva tooniga. Tahan sellest rohkem teada, ehk õnnestub. Sulatame jootekolviga vaha, proovime tilgutada vastavasse lohku. Mõnikord õnnestub ja kui ei õnnestu, on ka OK. Liigse saab ära kaapida ja vajadusel tasandada õhukese metall-liistakuga (a`la rauasaelehe ots),
400-ne lihvpaber lükkab vaha ja pronksintarsia läikima ning eemaldab algsed kriimustused. Küsin, (kirjalikult), kas kolvi temperatuur 150 kraadi on tegutsemiseks OK. Vastus (kirjalik) on, et 80 kraadi on OK. Reguleerida seda pole kuskilt, seega tossutan täpset kolviotsa temperatuuri teadmata mõõdukalt edasi.
Vahapulk sulab, lohud täituvad ja suitsuandur ei rakendu. Ju siis vist ongi OK. Õpetajal on lihtne aritmeetika : 3 õpilasehakatist, 3 tööd (vahapulk, toolid ja ikka ka needsamused tahvlid).
Rotatsioon töötab ja kõik on näiliselt tegevuses. Vähemasti õpetaja - ta saab oma pärisõpilastega tegeleda ja ei pea käsitsi keelt murdma ega Google translate kasutama. Ja ka meie mitte.

Kellakese aluskapp (originaalis pronks ja kilpkonnakilp) 

Valatud pronkskaunistus läheb kaugemasse välisnurka katteks

01.02.2019

01.02.2019

Reedene päev. Alustame kell 9 ja lõpetame kell 12. Kõik on tavapärane, tahvlitele polituuri teostamine. Veel ei julge seda viimistluseks nimetada.  Tegutseme ka allkorruselt toodud toolidega. Kaks tooli ning üks tugitool. Eraldame  karkassi elemendid, puhastame ja korrastame. Näib, et sama teema kui puittahvlitega. Ühed studiosused viimistlevad/liimivad, järgmine vahetus hävitab eeltoodu ja alustab otsast. Ja seda niikaua, kui veel algmaterjali jagub. Ja kui ei jagu, eks siis antakse kellegi vastavad korraldused. Katsetusteks antud puittahvlitega ja ka igati väärikate toolidega on välimuse järgi mässatud kaua. Eriti toolidega, tappliited on kulunud ja kokkupanek seetõttu suhteliselt ebatäpne.
Merci..., teine täisnädal möödas, hakkab tekkima mingi arusaamine ja tunnetus asjade kulgemisest siin koolimajas ning Prantsusmaal.

Piirituse kulu on piiritu (nagu tudengipõlves ülikooli laboris)

Viimistleda saab ka keerukamaid vorme, kui puittahvlid

31.01.2019

31.01.2019

Tolmutame terve päev restaureerimises Prantsuse polituuriga. Pimsskivi pulber, piiritus ja tahvlid.
Loomulikult saatjaks õpetaja katsetused hoida teostajate meeleolu üleval ja teostajad proovivad ka õpetajat tema ponnistustes toetada. Mõlemad osapooled ei näi just ülearu veenvad, kuid jätkame...
"It is a very, very long process" ja seda teame me juba kõik. Muuseas olgu öeldud, et käsil on alles esimene etapp vajalikust kolmest. Aga see on vundament heale viimistlusele ja nii ka jätkame aluspinna viimistlemist. Alus on valmis siis, kui vähimatki puidusüü mustrit valgust peegeldades ei paista. Kohati hakkab juba tunduma see teostatav.
Algab õpilaste tööde esitlus. Aiman, et tegu on rebastega, natuke kohmetud nagu meiegi. Neid kuulab kaks õpetajat. Vaja on esitleda enda valitud (või ka kooli poolt antud toodet), rääkida selle saamisloost, vigastustest ja restaureerimis- või konserveerimisplaanist. Miimikast lähtuvalt söendan nii järeldada.
Selle esitluse käigus ei kõlba meil väga sehkendada, seega hingame sügavalt ja aeglaselt ning töiseid liigutusi väga ei tee.

Kolm puittahvlit, kaks õpetajat, kaks õpilast

Kaks õpetajat, kes palliga see oskab rohkem

Õpilastööde esitlus, õpetajad istuvad ("külalisõpetaja" taamal ja punases)

30.01.2019

30.01.2019

Algus kell 8.00. Kohal peab olema täpselt. Marketrii klass ja eriti nõudlik Eric. Otsime oma kõrreplaadid välja. Töövahendeid pole. Puudub liim, pintslid, joonlauad, lõikenoad. Olemas on alus, kõrred, kõrrepulk ja tahe. Ei söenda õpetajat varrukast sikutama minna, tal tegemist päris-õpilastega. Siis mingi pool tundi hiljem on tal aega ja tahtmist meid märgata ja ilme stiilis "mis passite". Leiame koos aluslauad kõrte töötlemiseks ja triikraua. Eric läheb meile plaanitud "kõrrekella" alust välja lõikama. Tegelikult teeb seda tüki aja pärast keegi õpilastest ja hiljem ulatab õpetaja meile selle oma võiduka naeratuse saatel.
Saame pusima hakata. Enne tuleb päris-õpilastelt laenata pintslid, peitlid, joonlaud ja õpetaja rinnataskust terav nuga. Viimane nendest koos hoiatusega, et olge ettevaatlikud. Saame lõpuks ilu kallale. On huvitav ja inspireeriv. Seekord katkestab õpetaja meie hoo : "Tulge vaadake, kuidas ma eebenipuud  lõikan". Hästi lõikab. Välimuselt rohmaka lintsaega, aga ca `1 mm paksusteks viiludeks.
Tekstuur on väga omapärane ja puidu kaal ülimalt raske. Ka süsimust saepuru kogutakse kokku. On ikka kallis see neegripuu küll. Tund läbi, kellal mingid osad juba kõrtega liimitud. Merci !
Pärast lõunapausi (seekord 2 tundi) jälle restaureerimises. Mida arvata, ikka alustame tahvlitest ja tolmutame ja pallitades nühime. Paistab, et tuleb järgmisel aastal tagasi tulla. Midagi ei muutu ei tahvlil ega õpetaja näos. Muutused on vaid tegijate ilmes, piirituse kanistrite nivoos ja pimskivi laos.
Eraldame toolid veel väiksemateks elementideks, puhastame ja aretame vajadusel tappliiteid.
Homsed väljakutsed on juba niigi selged, toolid ja muidugi tahvlite ettevalmistus reinkarnatsiooniks.

Üsna tüüpiline väikene linnaväljak pügatud plaatanitega

Marketrii õpetaja Eric ja eebenipuu koos lintsaega

Saetud eebenipuu viilakas koos eebenipuu tolmuga

Jõhvsaed ja saagijad

Väljalõigatavad detailid on udupeened

29.01.2019

29.01.2019

Täna koolipäev kella 9st kuni 12ni. Vähevõitu, peaks ütlema. Ikka restaureerimisklassis, ninaesiseks
ikka puittahvid. Saame ka kahte vana tooli lahti harutada. Polstrid on juba maas, eraldame logisevate
tappühendustega detailid. On kohti, kus piirituselahusega leotamine ja kangutamine tundub igavikuline. Saag aitab, ühe tappühenduse eraldab õpetaja Heraklese kombel hetkega. Teised õnnestub siiski hindamatu (ehk ilma hinnata) õpilastööjõu abil lahti sikutada. Pääseb vähemalt avade puurimisest ja uutest puittüüblitega liidetest. Ja vana jääb ka alles ning esemega koos kasutusse.
Keeruka kujuga kellakapi osa, mille päris-õpilased eile vaakumkotti panid, kooriti täna välja.
Tundus OK, pronksdetailid oli hõrendus vastu puitosa surunud. Ja tundus, et kalaliim pidas.
Kõik noogutasid rahulolevalt. Miskipärast aga pisut hiljem oli detail uuesti kotis ja see õhupuudusest kortsus. Ilmselt siis vajas miski ikkagi ületegemist. Tundus liiga keeruline teema, et selgitust küsida.

Puittahvel on õnnestunud ära matistada, saab kivipuudriga  puidusüüd täitma asuda