Täna koolipäev kella 9st kuni 12ni. Vähevõitu, peaks ütlema. Ikka restaureerimisklassis, ninaesiseks
ikka puittahvid. Saame ka kahte vana tooli lahti harutada. Polstrid on juba maas, eraldame logisevate
tappühendustega detailid. On kohti, kus piirituselahusega leotamine ja kangutamine tundub igavikuline. Saag aitab, ühe tappühenduse eraldab õpetaja Heraklese kombel hetkega. Teised õnnestub siiski hindamatu (ehk ilma hinnata) õpilastööjõu abil lahti sikutada. Pääseb vähemalt avade puurimisest ja uutest puittüüblitega liidetest. Ja vana jääb ka alles ning esemega koos kasutusse.
Keeruka kujuga kellakapi osa, mille päris-õpilased eile vaakumkotti panid, kooriti täna välja.
Tundus OK, pronksdetailid oli hõrendus vastu puitosa surunud. Ja tundus, et kalaliim pidas.
Kõik noogutasid rahulolevalt. Miskipärast aga pisut hiljem oli detail uuesti kotis ja see õhupuudusest kortsus. Ilmselt siis vajas miski ikkagi ületegemist. Tundus liiga keeruline teema, et selgitust küsida.
 |
| Puittahvel on õnnestunud ära matistada, saab kivipuudriga puidusüüd täitma asuda |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar