Kell 9.00 koolis ja meie kolmekesi hakkamas restaureerimisklassi ukse taga. Tahvlid, toolid ja vahapulgad. Revolutsioon on toimunud, visadus (tundub, et õpetaja oma) on murtud. Algab teine etapp. Tolm on läbi (ilmselt sai laos otsa), vahenditeks piiritus (õige nimi, varud on piiritud) ning šellak. Vajadusel vaid ÜKS tilk õli. Tundub, et koguse järgi võttes on see on kõige hinnalisem. Mätsime ja niisutame oma puuvilla niitidest "hiire" ja mähime ta hellalt (ainult alguses) mähkmelappi. Patsutame "looma" lapikuks, jälgime, et poleks volte ja tahvlile võib teha kitsa rajaga puusüüga pikikiulisi kaheksaid. Hiljem imiteerime lennuki maandumist ja õhkutõusu. Ja siis veel teatud liigutusi, et pinnale ei jääks nühkimise jälgi. Ja kõige hullem, kui jätad "hiire" korraks pausile. Piiritus põletab viimistlusse heleda laigu ja võid oma "Reis ümber maailma" mänguga kohe "koju" tagasi minna. Aga see on kauge tee. Mina veel teemat ei oska, aga tean, kuidas ei tohi. Aega on, suhtlus paraneb ja lisaks pallile olen palunud eritunnid ka võrdlevaks pintslitööks šellaki pealekandmisel.
Tugitooli montaaž võtab aega. Pärast visuaalselt sättimist lubab õpetaja meil kalaliimiga tappliited katta. Seda teeme ning detailhaaval hakkame karkassi kokku panema. Kinnituseks ja pingutuseks ja fikseerimiseks lugematu arv pitskruve, lisaks rihmad kruvid, paelad ja naelad. Sätime ja kohendame.
Vääname siit ja sealt. Üks ese ja neli tegelast. Tegelikult küll üks (õpetaja) ja kolm selli. Toimib.
Homme näeme tulemust. Üksik tool veel ootab. Plaanis oli, aga vääramatu jõud murdis tooli leeni tapid. Alustasime parandamist, homme jätkame (muuseas oleme seda juba varem selle esemega teinud). Loodan, et saame sellega hakkama ilma õpetajat kaasamata. Ja teha on siin töötoas veel omajagu asja. Näib, et see on õnneks (räägin enda eest) ka lõpuni nii. Siiski ka väikeste põigetega.
 |
| Tugitool on veel pitsituses |
 |
| Kuid kergendus (õpetaja päästval käel) juba millalgi paistab |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar