15.02.2019

15.02.2019

Seda enam on uksed lahti täna. Kohe hommikust peale ja kõik on värkstubades tundmatuseni muutunud. Käin veel mööda erinevaid töötubasid, suhtlen õpetajatega ja esitan mind huvitavaid igasuguseid küsimusi, mis seni küsimata. Aga on ju lahtine päev ja lahtiselt saab ka suhelda.
Palun omale prantsuse-inglise sadulsepa tähtsamate terminite sõnastiku (no ikka nii igaks juhuks), mida oleme varasemalt töös kasutanud. Seda paraku Mr Murgazil kaasas sedapuhku pole, lubas õhtul mulle elektrooniliselt saata. Sain veel ühtteist endale huvitavat teada nii marketriis, kui ka puidulõikes. Paar täpsustust soovisin teada ka restaureerimises. Lunastasin omale ka mõne pisema toote õpilastööde näituselt, oli väga toredad ja taskukohaseid esemeid, aga lennukisse ilmselgelt oma uue ostetud tugitooliga ei lastaks. Annan ära elektroonilise uksekaardi ja väravat sulgedes heidan tänuliku pilgu koolimajale.
Kogemus on hindamatu, palju saaks teha operatiivsemalt ja paindlikumalt, aga see oli ju loodetavasti vaid ühe jätkusuutliku pikema teekonna algus. Ja selle võimaluse eest peab korraldajaid siiralt tänama. Seda siinlohal sügava kummarduse saatel ka teen.

Tool jäi miunust maha järgmisele toimetada

Värskete koolilõpetajate töötuba perenaise selgitusega

Ja koos noorperemehega (ehk on see üks võimalik tulevane praktikabaas) 

Tisler Kristofer marketriimuuseumis

Erinevad puiduliikide näidised muuseumis

Võimalik osta muuseumist ka suveniire (50...60 €/tk)

Reveli turul pakutav paella oli väga hea, valisin seekord nuudlitega variandi

Lõputute juurviljalettide algus

Mereelukaid oli palju, seekord jäi proovimata

Lõputuna näiv juustulett, pilti miskipärast ei tahetud lubada

Oliive jagus igatsugu sorte

Paku koorimine

Näiteid väljanäituselt lahtiste uste päevadelt

14.02.2019

14.02.2019

Restaureerimine kell 10.00. Natuke toole, natuke tahvlit ja ega rohkem polegi. Suur kooliüritus on ukse ees. Jalgu jääda ei taha, nii et "samsi, samsa" ja katsume oma asjadega omaette olla. Polstris ma midagi teha ei saa ja nii näebki päev vaikse uudistamise ja toimetamisega otsakorral olevat.

Puidulõikeklass tööhoos

Näited puidulõikest

13.02.2019

13.02.2019

Näha on, et aasta suursündmus Reveli kooli jaoks läheneb. Kõik õpetajad on oma valdustes juba sellega piisavalt mässal. Käib lahtiste uste ettevalmistus täiel määral. Kuskil saab veel midagi pisut nokkida (tooli tappe ja tahvlite polituuri ja polstri täksitamist), aga suurem sodimine paistab läbi olevat. Riputatakse ja värvitakse kangaid,  kleebitakse fotokollaaže ja muud sellist. Ka kruupingid
on kokku lükatud ja töötubade põrand külastajate tarbeks vabanemas. Suundun uuesti Toulousi.
Plaan endine, tahan miskit sadulsepandusega seonduvat hankida. Vastaval aadressil on vastava firma silt siiski olemas. Maja on logu ja veel logum on kogu sisu. Pigem on tegu eramaja kahekorruselise kõrvalhoonega. Teisele korrusele väga ei jõuagi, trepp tahab kokku vajuda. Ja peremees keelab valju hüüatuse ja šestidega. Mulle paistab sellist iraani-iraagi päritolu sell, inglise keel on muidugi olematu. Joonistan paberile, mida tahan ja näitan koolist õpetaja antud soovituskirju. Sellest ei piisa ja ta helistab ikka õpetajale isiklikult üle. Kõik on siiski OK ja uus hinnakiri, mis mulle ulatatakse on eelmisest kaks korda soodsam. Aga ikkagi kallis, kuna tegu on profiriistadega. Kuna ekspeditsioon on juba ette võetud, on taganeda nadi. Haamri, sadulavöö pinguti ja klambrieemaldaja lunastan välja.
Kõige rohkem tahtsin tegelikult küüli, aga seda polnud. Õnneks leiti see hiljem mulle koolimajast ja
sootuks koolipoolse kingitusena. Pakkusin küll rahalist kompensatsiooni, aga kool keeldus. Seega jäi võimalus Eestimaiste suveniiridega vastu kompenseerida. Tundus, et kõik osapooled jäid rahule. Nüüd saan aru, miks koolimajas selliseid töövahendeid rippumas ei ole ning õpilased hoiavad neid kiivalt oma pisikestes riistakohvrites ja loomulikult korraliku lukuga kaitstult. Tagasi bussiga Revelisse ja päev jälle korras.

Hommikul saabus uus kogus naftatootest täitematerjali

Toolipõhja vaade (töö on veel poolik)

Jõhvsaega marketrii väljalõiked

Marketrii paigutuse sättimine alusele

Tugitooli servakandi sidumine

12.02.2019

12.02.2019

Tööpäeva algus kell 9.00. Restaureerimise klass. Selge õpetaja vihje ütleb ja näitab, et meile aega ei jagu. Kella 11-ni kuulatakse koos osakonna juhatajaga pärisõpilasi üle. Mida, mis ja milleks keegi toimetab. Osakonnajuhataja (üle keskea, kuid ikka parimates daam ) on olekult karm. Mina pelgan juba eemalt. Ja tundub, et õpilased samuti (lisaks pisut ka nende juhendajst õpetaja). Pärast šeffide suitsupausi on meeleolu ikka karm. Nii siis antakse korralikku õpet ja karastust.
Nokitseme ikka toolidega, tasandame liitekohti, plommime spooniga vahesid. Kui vahe on ebamäärane, lõikame vahe priskemaks, et spoon ikka täiteks mahuks. Lõuna kell 12 ja pärast seda selgub, et teine õpetaja on gripis. Seda muidugi keegi teavitama ei tule. Saad teada siis, kui ise uurima lähed. Meie pärast ühte tundi ootamist läheme. Seega teine päeva pool vaba. Sõidan Toulousi,
olen saanud ühe spetsialiseeritud sadulsepa ateljee aadressi, kust loodan miskit vajalikku instrumentaariumi osta. Seiklen, kuid jään hiljaks. Äri on kinni. Aga vähemalt tean kuhu tulla, tahan ikka eesmärgini jõuda enne seekordset Prantsusmaalt lahkumist.

Revelist ca` 3 kilomeetrit ülesmäge on ülespaisutatud järv, kust algab kanal

Musjöö Nicolette on hinnaliste esemete omanik, kes annab koolile palju tööd (minibaari kapike)

Juba uus tahvel teiste tehnikate näitamiseks (Irena plaaninb vist kõrvale hiilida)

11.02.2019

11.02.2019

Koolipäev algas kell 10.00. Restaureerimine. Tahvleid katsuda peaaegu ei saanudki. Peab veel tahenema. Esitasin oma ammuse kipitanud küsimuse - prantsuse polituuri paksuse kohta. Proffidel paksem, jungadel vähem. Nagu arvata võis, kõik on tunnetuse ja kogemuse küsimus. Aga kui tunded on tuimad ja kogemus mälestus ? No nii 0,2...0,3 mm ehk. Ja ka see oleneb, millist šellakit kasutad.
Isegi õpetaja vihje teise õpetaja kohta, et kui tahate õiget, siis oodake ikka minu tunnid ära, mina tean. Lootus püsib, tahan proovida pintsliga šellakit ja näha vahet palliga. Ehk siiski õnnestub.
Täna ütles õpetaja, et võiks veel kuu aega praktikat teha. Ei tea, kas ta tahab inglise keelt harjutada või peame oma koperdamisi kooli ees heastama. Tegelikult huvi oleks, rütm on juba kätte tulemas.
Kevad ja varasuvi Prantsusemaal samuti.
Tegutseme päev läbi "õppetoolidega", puhastame, liimime, täidama liitekohti spooniribadega ja üritame anda esemetele kaubanduslikku välimust. Õpetaja on leplik, vist saame hakkama. Tal hakkab ka koolis nõupidamine ja nagunii võtab järgmine sats õppureid meie poolt sätitu algosadeks.
P.S. Mõned allpool olevad pildid on nädalavahetuse seiklusest, ise ju saate aru millised.

Lahedad vahfvärgiga hooned (ka 15.sajandist)

Üks pisike rippes sild (pikkus 80 meetrit, kõrgus maanteest 50 meetrit)

Natuke rippuvat silda ja natuke linna

Elumaja (täitsa tavaline, kui kohalikul kõrgel künkal elad)

Saad puhata, enne kui koju jõuad (kui ei jõua, saad hommikul uuesti siit alla minna)

Sillake pisut eemalt (julgemad vaatasid astudes ka alla)

Kõik mis vaja (kirik, kõrts ja kivi)

Kannatused mäel 

Saime koos autorendiga ka lisavestid (meie auto oli reas kolmas ja pildile ei mahtunud)

Siiski ainult vestid

Ei tea, kas tsikligagi läbi lipsab...

Tegelikult on see üks pilt, millega ma ise olen peaaegu rahul

Üks kena miniatuurne buduaar minimuuseumis (kingakarbi suurused erinevad ruumid)

Üks kena mõnus köök (ikka kingakarbis ja nn.mängumajas)

Jõhvsaega pronkslehe lõikamine kellakapile

Üks Albi kiriku välislöövidest (olen lummatud peenest kiviraidest)

Tuumaenergia on Prantsusmaal aktuaalne

Kõik ühe eest, õun kõigile (kingitus  linnale Venemaalt)

See on peene töö, mul lõpeks enne nina otsa, kui vajalikud kogus prille peale mahuks